Hiina ehitab maailmale uut taristut

Neljapäeval teatasid Hiina ametnikud viimasest infrastruktuuri megaprojektist – 12 miljardit dollarit maksvast ja 850 miili pikast raudtee ehitusest Nigeeria rannikule. See on mahult Hiina suurim välismaine tehing, selgub riiklikust meediast.

Samal ajal kui Hiina enda majandus on jahtumas, investeerib riik väljaspool oma piire miljardeid dollareid infrastruktuuri projektidesse ning aitab arengumaadel nende ehitamiseks lisarahastust leida.

Suur osa projektidest on seotud transpordiga nagu ka Nigeeria raudtee ehitus. Rahasüste läheb arengumaadel vaja, sest majanduskasv on toonud juurde uusi inimesi ning suurendanud kaupade hulka, mis omakorda on tõstnud vajadust infrastruktuuri arendamiseks.

Ettevõtmised on suunatud peamiselt sisemaa piikondade ühendamisele keskustega, millele senimaani eriliselt rõhku pole pööratud.

Viimase kümnendi jooksul on Hiina kulutanud kümneid miljardeid dollareid, et ehitada tuhandete kilomeetrite kaupa maanteid ja raudteid, et laiendada sisemaa elanike võimalusi töö- ja elukoha otsimisel.

Teised arengumaad, sealhulgas Brasiilia ja India, on nüüd silmitsi samasuguste probleemidega, selgub nõustamisfirma KPMG avaldatud raportist.

„Suur osa töökohtadest asuvad ranniku lähedal ning valitsused peavad võimaluse andma ka riigi teistes osades elavatele inimestele, et säilitada oma legitiimsus ning kohelda piirkondi võrdselt,“ kirjutatakse raportis.

Arengumaade majanduskasv on loonud transpordi ja muu infrastruktuuri vastu tugeva nõudluse. Ühe hinnangu järgi tõusevad globaalsed kulutused infrastruktuurile 2025. aastaks 78 triljoni dollarini aastas – see on veidi rohkem kui praegune maailma SKP.

Suur osa rahastamisest tuleb erainvesteeringutest ning juba olemasolevatest avaliku sektori allikatest nagu Maailmapank või Aasia Arengupank, kus domineerivad peamiselt lääneriigid.

Nüüd aga on Hiina kogunud kiire majanduskasvu perioodi vältel tohutuid reserve ning on valmis neid infrastruktuuri ehitamiseks käiku laskma.

Hiina kogureservid on paisunud ajavahemikus 2005-2013 neljakordseks. Hetkel on Hiinal reserve 3,8 miljardi dollari väärtuses, mida on 8 korda enam kui USA-l ja 3 korda enam kui Jaapanil.

Eelmisel kuul teatasid Hiina juhid, et ühinevad koos Brasiilia, Venemaa, India ja Lõuna-Aafrika Vabariigiga – niinimetatud BRICS riikidega – moodustamaks 50 miljardi dollarilise algkapitaliga arengupanka. Oktoobris nõustus Hiina maksma 20 riigile rahastust pakkuva Aasia Infrastruktuuri Investeesteerimispanga vajaminevast rahast poole.

Samuti teatas eelmisel nädalal Hiina president Xi Jinping, et Peking rahastab 40 miljardi dollari ulatuses uut Silk Road fondi, mille eesmärk on suurte Aasia linnade tõhusam ühendamine ning „Aasia linnade pudelikaelast“ lahtisaamine. Analüütikud väidavad, et Peking proovib vähendada sõltuvust kaubavedu liinidest, mida domineerivad Euroopa kaubavedajad ning seeläbi arendada uusi turge Hiina ekspordi jaoks.

Küll aga ei ole veel kindel, kui hästi rahastamisprojektid vedu võtavad.

Mitmed ametnikud on tõstatanud mureliku küsimuse, kas Hiina uus arengupank suudab säilitada samal tasemel läbipaistvuse, mida omavad teised rahvusvahelised laenuandjad nagu näiteks Maailmapank.

„Kriitiline küsimus on see, kas nad järgivad samasuguseid tegevusi, mis aitavad majandustel areneda ja luua neile tugev ja stabiilne vundament?“ ütles USA rahandusminister Jacob Lew selle kuu alguses toimunud konverentsil.

Hiina plaan hakata pakkuma laenusid on tekitanud skeptisismi ka teistes Aasia riikides. Jaapan on öelnud, et nendele piisab Aasia Arengupangast ja uut panka vaja ei ole. Tõsi, Aasia Arengupanka domineerib jällegi Tokyo.

Teised on kahtluse alla seadnud aga Hiina kavatsused. Näiteks Aafrikas on mitmed riigid spekuleerinud, et Hiina püüab kohalikku infrastruktuuri investeerida selleks, et saada kergemalt ligi maavaradele nagu nafta ja mineraalid.

Konsultatsioonifirma PwC peaökonomisti Harry Broadmani sõnul on süüdistused neokolonialismis täiesti alusetud.

„Hiina ja Aafrika vahelistel ärisuhetel ei ole kolonisatsiooniga midagi pistmist ning kõike tehakse majanduse ja diplomaatia kaudu,“ kirjutas ta oma hiljutises raportis. „Hiinal on kodus palju probleeme ning oleks naiivne järeldada, et riigijuhid ajaksid ebapraktiliste koloonialunistustega asja keerulisemaks.“